Paganlik pidustus

ARMAS AEG!

MTÜ Kirbutsirkus esitleb:
MAIKELLUKESE PÄEVAD

Maikellukese päevad – see on paganlik kevadpidustus, millega kohalikud, s.t. Euroopa äärealadel levinud loomeliigid tähistavad ilmselt talveunejärgset lille võitu lume üle. Tegemist on liikuva pühaga, mis põhjapoolsetel aladel sõltub küll suuresti ärkamisajast (loe: ilmast), kuid enamasti langeb maikuusse ja paistab silma ärganud isendite ettearvamatute väljaastumiste poolest.

Märkimist väärivad tuntud geeniuste senitundmatud ja harudevahelised (loe: interdistsiplinaarsed) teod. Kui karu on kogu elu tantsinud, sööb ta neil päevil demonstratiivselt marju. Kui kana on kogu aeg pissihäda kinni hoidnud, ei hooli ta äkki enam, mis teised temast arvavad, ja laseb tulla, mis tarvis. Täheldatud on justnimelt neil päevil aset leidvate tegude erakordset sõltuvust naudinguprintsiibist. Härra Freud ütleks, et see on üks suur egode supiköök. Ja supp on muidugi tasuta – nii nad kõik seal matsutavad koos värske päikese all. Sest mis saaks olla toredam kui üks teoks tehtud salaunistus, mida seni kunagi teha söandanud pole, sest ta nimekaardil märgitud laiendiga otseselt ei haaku ja et amatööriks (loe: hirmus punapõskne pikkade peenikeste jalgadega loom) tembeldamise võimalus pea kohal ähvardab. Liiatigi ei tea ju iial, mis elevant arvab...

Mitte asjata ei maininud ma ülal „ärganud isendeid“, sest tuleb tunnistada, et ärkamisraskused on mõnedel puhkudel ausal eneseväljendamisel tõsiseks takistuseks.
1. On neid, kes veel magavad ning üldse ei reageeri. Kuid see pole kõige halvem variant, sest eeldada võib, et unenägu on hea ja et nad sooritavad oma senitundmatud teod ära seal, unes.
2. Halvem on see, kui unenägu oli halb, sest siis soovib pahur äsjaärganu võimalikult ruttu reaalsusesse põgeneda ja nii võib pahatihti vaid pangaust ta selja taga kinni vajumas näha.
3. Mõnel puhul aga tulevad ärkamisraskused kasuks – juhtudel, kus unesegane isend ei mäleta, mis ta enne talve tegi (ja – mis peamine – kes ta enne talve oli!), mis tähendab Maikella pidustusteks parimat valmisolekut. Sel juhul piisab mõnest suunavast juhuküsimusest ja karu jääb uskuma, et lendab kui kotkas. Siilile on siis selge, et ta seda just kohe teebki. Ja siis juba meelega. Selliste juhtumite suur kokkulangevus maikuu viimaste päevade ajal ongi aluseks üldistusele nimega Maikellukese päevad.
4. Halvim variant on aga see, kui isend on juba ammu üleval, sest nägi unes elevanti ja see ajas mõistagi nii une kui tuju ära. Nüüdseks on ta, liiter kohvi rinnus, sööstnud sügisel viimasena jala alla jäänud pulgale, et lõpuks ometi see värk lõpuni ronida, sest mõni võib veel muidu päevavargaks pidada, või – mis veel hullem – keegi võis pimedas redeli ära varastada! See on keeruline juhtum, sest jutule „salajasest unistusest, mille nüüd kohe teoks võiks teha“ saadetakse vastu vähemalt kolm prekti (loe: suur kandiline kolmerattaline ja mitte eriti hästi püsti püsiv loom).

Prektide vastu Maikellukese päevad paraku ei saa. Prektid lõppevad harilikult juuni lõpus, aga tuleb nentida, et siis on lootusetult hilja. Arvatavasti kostab hädine tik-tak ka ülemistele pulkadele hõrendatud õhus. Juunis on ego tige ja söömata, kui ta mais suppi ei saa (pähe õppida!). Ja aeg surmani solvunud – maha visatud, võib-olla isegi surnuks löödud?
Kujutate pilti? Aeg ei peatu. Ei. Ei. Palun luba minna isiklikuks. Juba mõnda aega näen roppu vaeva, et aeg rajalt maha võtta. Tahaks lõpuks võtta oma aja, aga ei saa enam arugi, missugune see minu osa on. Sihukese hooga tuhiseb, et ainult üks hägune triipkoodi moodi udu on ümberringi. Vahel mulle tundub, et ta teeks nagu meelega, nagu oleks kuidagi solvunud. Aga ma ei saa aru mille peale – mina olen teda ikka hoidnud ja armastanud. Minu armas aeg! Ma väga loodan, et ta pole rahaks hakanud… See veel puudus…

Ärge teie asjal nii kaugele minna laske: Tehke midagi, tublid loomad, elevant ei vaata, ausõna!

´Aega pole.´
Sven Kuntu

Festival, mille algne idee pärineb Sven Kuntult, toimub juba kolmandat (!!!) korda ning on sedapuhku pühendatud surutisevastasele kunstile.
Selle raames kogume muresid, mida neil päevil lahendama asuda. Kui teie mure selle väljaande mureveerule ei mahtunud, võtke ta kaasa – kas kirjalikul kujul või õppige lihtsalt pähe – sest tänu uudsele aparatuurile Murepunktis saame ka operatiivselt lahendusi pakkuda. Igaks juhuks katsume meeskonda saada ka mõne arsti.

Jõudu ja jaksu,
Erna Keevallik